Tulin Nataša juurde, süstisin tema riista sügavamale.
"Mu naaber Nataša on alati rumal. Vahel helista – tule minu juurde. Selge, mida vaja on, aga ta ei oska otse öelda, vaid pakub mingit jama nagu kohvi. Ja siis ta istub maha ja joob seda kohvi, nagu ""Mis ma olen? Ma pole midagi."" Sunnib sind lihtsalt riista kätte saama ja selle talle jõuga suhu pista. Siin pole Natakhal juba kuhugi minna – ta peab imema ja kõverdama selga nagu vähk. Sport Nataša! Perse topchik."
